Tulikuke aasta kevad-suvi 2017

Pole siia ammu kirjutanud, kuigi tegelikult loksub kusagil siin peidus üksjagu postitusi, mis pole oma première ära teeninud. Tundusid lihtsalt vingumisena, ausõna.
Minu vanaema ütles ikka: Ära vingu, võta otsast kinni ja tee ära! Tegelikult on nii ju õige, kui sa asjaga hakkama ei saa või sulle miski ei meeldi siis ära seda tee. Mis sa vingud!
Tegelikult pole mul aega olnud, sest tahaks ju avalikult kirjutades kõigest hästi kirjutada, aga kuna mu kiivri küljes pole ikka veel USB auku,  kuhu pista üks mälupulk, mille hiljem ühendad arvutiga ja kõik mõeldud blogipostitused ongi avalikud, siis tuleb ise vaikselt ja aeglaselt kirjutama hakatata. Hull lugu on aga see, et ma pole sel suvel saamud mitte meetritki oma motikaga sõita. Polnud ilma ja aega.
Mis ma teinud olen? Tööd, ennekõike tööd, sest minu ajaarvamine käib ühest laulu- ja tantsupeost teiseni. Amet on selline ja inimesed minu ümber samast loost. Seda huvitavam on olnud selle aasta kevad-suvi kui elu on kokku viinud mind inimestega, kellega mul pole mingil moel sellelaadset seotust. See on olnud Tähemaa elu. Kuid mitte ainult, tegelikkult on märkmik üsna täis ka Mafaldat ja Loreidat, pidusid ja pulmasid.
Mis ma siis tegein kevadel? Laulupeo tuld tegin, sest väga paljud kelle käest küsisin, et kas te teete, 16. aprill on ikka kogukondadele nii suur püha, et meie selleks küll kokku inimesi ei kutsu.
Kuna ma kevadel polnud oma kõige parema tervise juures siis ei olnud mul ka jõudu hakata jaurama mingi suurürituse kokkukutsumisega ja nii ma siis otsustasin, et hästi, teen selell suurel pühal talgud ja teen siis oma enda maa peal tuld. Tulid sõbrad ja ka täiesti võõrad ja tallimaja sai risust jälle rohkem tühjemaks. Lausa nii tühjaks, et tegime 2 lõket. Tuli oli nii terav, et tekkis pisuke hirm, et ka lähedalolev maja võiks süttida.

Kokku tuli hulga rahvast ja sündi ük äraütlemata tore kohtumine uute inimetega minu elus. Sellistega kelelga saab luurele minna, kuid seda saan ma öelda nüüd juba tagantjärele tarkusena.
Siis käisin ma laulupeol, kuid see on töö ja pole midagi märkimisväärset. Ausalt öeldes õhin on möödunud ja kõike seda köögipoolt  - mina mängurina, ke sooviks kõike midagi uut ja huvitavat ... Betoontõkked nüüd küll see uuendus ei ole mis mind elevusse ajaks.
Vahetult enne peole sõitu aga muudeti minus midagi ja seetõttu hakaks toimuma asju mida ma ammu olin oodanud.
1. Sai ära koritatud kõik sise langenud osad küünis ja töökojas Tähemaal.
2. Sai korda tehtud tee
3. Koristatud ära kaupluse prügimägi
4. Ära planeeritud Kaupluse esine, nii et seda on võimalik niita muruniidukiga.
See andis võimaluse pidada 18.08.17 Tähemaa kaupluse hoovis esimese lastelaagri mille tulemusena sündis etendus ja õhtul esines ka noor laulja Ariadne e sündmus nimega Tähti Täis Tähemaa KOP toetas rahaliselt ja Kultuurkapital ka. Suurepärane sündmus oli.
Lõpuks olin veel Tähemaal jauramas ka Peipsiääre puhvetite päeval koos fantastiliste külanaistega.
Ja sisi oli juba sügis ja suvi otas ka.
Hull suvi. Kuida nagu ma aru olen saanud, kui on laulupeo suvi siis ongi suvi kus palju asju saab tehtud.

Telgjoone teraapia

Täna ma siis sõitsin, rattaga ja kohe terve päeva. Ühest Tartumaa otsast teise. Trotsisin ehitustöid ja sain selja ikka higiseks võideldes kruusa ja teehöövlitega. Sõitsin ja mõtlesin, et vägagi teraapiline on jälgida telgjoont, hüpnootiline ma lausa ütleks. Igetsugu mõtted tulid ka pähe ja läksid jälle ära ka. Ainult kui ratta seljast maha tulin, tabas mind jälle kord karm elureaalsus, inimsuhete saispuntrad ja inimeste otsustamatus. Ja siis ei jää midagi muud üle kui saada pahaseks, kohe südame kõige tagumise sopini pahaseks -  iseenda peale. Miks kuradi pärast ma pean seda kõike nii hinge võtma. Tegelikkuses on võõras mure, täieti võõras mure. Kui inimene tahab torssis ja tige olla, mis sest, et tema ees on vabandatud, oma süüd mitmeid kordi tunnistaud ja tal on ikka veel vähe ning seda väljendab ta vaikimisega, no mida kuradit siis. Ole siis. Tuleb lihtsalt minna loo alguspunkti ja kurb tõde paistab suurte silmadega selles kolliaugust mulle vastu. Kogu jamastik on juba mitmeid aegu keerendud tuttavate ümber, kes oskavad olla südamlikud ja kenad, kuid kui hetkeks kaugeneda nende kenadusest hakkab kenaduse kopli taganurgast välja roomama kerge omakasupüüdlik vajadus kontrollida teiste elusid. Märkan, et meid on ära unustatud, keegi pole meil külas käinud jne. Ja vargsi hiilib minu südamesse süümepiin, et järsku tõesti ... Ega ise ju aru ei saa kui sind ikka täiega ära kasutatakse, keegi  peab sulle seda kõrvalt ütlema ja nii minu telgjoone teraapia ühes punktis mulle seda ka tehti. Nagu jalad lõi veidi alt, aga ikkagi oli nagu varnast õigustus mul võtta. Kuid lõppakordi oskas anda koer, minu enda lollpeast peni, kes prustas selle mille järele ma lihtsalt sõbramehe poolest olin sõitnud, tuues põhjuseks telgjoone teraapia vajaduse ... kuid tegelikult oli tegemist MINU isikliku ajaga, selle ajaga mis ma oleks võinud koos olla sellesama koeraga...
Kõige rängem minu jaoks on pettuda inimestes, saada aru, et sind on ära kasutatud. Loll on loll olla, kuid ekstra loll on see, et selle teeb sulle selgeks koer.

Võru laulupidu 130

Pealkiri: HEINALE
4.06.2011 Võru Kubija laululaval

Fotojäädvustus kus ma ka ise heina teen.

Eellugu

Aegade hämarusest eestlasele nii omane heinalaka romantika on muutunud tõeliseks eksootikaks. Kätte jõudnud siloajastul teevad vaid vähesed heina. Miks?

Jaanipäeva-aegset Eesti maastikku ilmestavad valgesse või musta kilesse keerutatud silorullid, harvem näeb kandilisi heinapakke või ümmargusi rulle. Rõuke on vaid üksikuid. Käsitsi niitmine ja loovõtmine on kadumas koos ühe-kahe lehma pidajatega.

Viimastel andmetel peab Eestis üht või kaht lehma vaid umbes 600 inimest. Kümne aasta pärast võib käsitsi heinategu näha vaid vanadel fotodel ja kino ringvaadetes. Ehk ka mõnes turismitalus, instruktori juhendamisel – juba küsivad seikluseharrastajad võimalust vikatiga heina niita, rehaga loogu võtta ja kuiva heina hanguga rõuku või saadu tõsta.

 Kujundus

Kujunduses mõned heinarõugud, dirigentide pult meenutab endas heinasaadu.

Eeslaval heinavaal millest tõstetakse kokku rõugud lava servades.
(Ideaalis võiks olla üks hobuvanker koos heinaga ja sinine bellaruss koos heinarulliga!)

Tegevus väikeses külas Võrumaal heinategemise aegu.

Rongkäik

Ühendkoorid laval ja tantsijad ees tantsuplatsil.

1. HÜMN                                                          Ühendkoor
2. Põhjamaa - SÜTTIB LAULUPEO TULI     Ühendkoor + kõik tantsijad
3. Maavanema kõne
4. Las käia see tants                                          Lasteaia mudilased + tantsijad
5. Puhkpill
6. Kungla rahvas                                                           Ühendkoor + segarühmad
7. Puhkpill

I blokk näitlejaid

Idee: Tütar püüab isa, kohaliku pasunakoori pillimeest, veenda minema suvel laulupeole, kuid isa ajab vastu, sest käes on kibedaim heinategemise aeg.

Isa:                 (puhkpillist välja tulev mees, nagu oleks just lõpetanud puhkpilli

proovi)

Isa:                 Õpetaja härra!

Orkestrijuht: Mis on Jaak?

Isa:                  Õpetaja härra, mina nüüd enne sügist proovi ei tule. Heinaaeg ja talutööd ei lase tulla.   

Orkestrijuht:  Kahju küll. Sa oled meie orkestri raudvara.

Isa:                  Sügise poole, kui põllutööd vähem, olen ju tagasi.

Tüdruk:         (tuleb mäelt, väike kohver käes, linnast koolist) Isa, tere õpetaja härra.

Isa:                  Liisa, tütreke! Tulid lõpuks, kas tõesti kool pidas nii kaua kinni. See on kena, et heinaajaks koju said.

Tüdruk:         Isa, õpetaja härra, Võrus peetakse sel suvel laulupidu. Kõik puhkpilliorkestrid on kutsutud.

Orkestrijuht:  Oleme teadmas ja minemas, aga sinu isa just ütles, et ta kahjuks ei saa ta osaleda.

Tüdruk:         Isa, aga isa ……

Isa:                  Head päeva õpetajahärra! (tõredalt tütrele) Liisa, aga talu, kust peaks tulema sinu kooliraha?!

Tüdruk:         (teeb kniksu orkestrijuhile) Aga isa, see on ainult 2 päeva.

Isa:                  Liisukene, aga minemine ja tulemine. Sa tead mida jõuab ära teha 4 päevaga. Pealegi pole teada kas see ikkagi kindel on, see laulupidu, näe mineva aasta tahtsid juba teist teha, aga ei tulnud välja. Lähme koju ja jätame selle jutu.

Mudilased ja kõik põnnid võiksid heinamaal ringi joosta

1.      Pesapuu                                                              3.-4.kl. + MUK jooksuga lavale

2.      Minu Eestimaa  (Eesti kaart)                              MUK + 2.-3. kl                     

3.      Suvelaul (MUK jooksuga suvesse)                    MUK jookseb üle lava ära

4.      Vihmakirp ja killutrilla                                       Lasteaia-  + 1.kl.tantsurühmad

5.      Kannelnaine                                                       Naisrühmad

6.      Reilender Pärnumaalt                                         7.-9.kl

7.      Rehetoa tantsud                                                 sega- ja naisr.- helieffektiga ära, LAK peale            

          

II blokk näitlejatega

Heliefektid vikati luiskamine, heina niitmine, läheb üle heina riisumiseks ja saadu tõstmiseks.

Idee: Käib kibe heinategu, tütar püüab leida peole kaasatulijaid ja võidab oma poolele poisi, kes aitab isa veenda ning stseeni lõpuks on kindel et minnakse Võrru.

Platsile kerkivad heinasaod. Mehed tõstavad heina saadudesse. Naised rehadega, mehed hangudega. Naabrist perepoeg, kes näitab tüdruku meeldimist välja pideva nokkimisega. Tuleb Liisa toob piimanõuga juua.

Poiss:             Noh peretütar, na näost ära. Mis siis kurba meelt teeb, ilm ju ilus või

on looreha peretütre kätele rakud hõõrunud?

Tüdruk:          Sinu keel Mats pole ka talvega lühemaks kulunud. Ilm ilus, aga isa kange nagu sikk, tema pärast ma mossis olengi. Mina tahan, et tema koos minuga Võrru tuleks.

Poiss:              Või Võrru. Mis imet seal, terve talve olid seal koolis mis valu sinna nüüd siis ajab.

Tüdruk:         Mitte valu, vaid ilu! Sel suvel on seal keisri sünnipäeva auks suur pidu, laulupidu. Koorid ja pasunakoorid tulevad kokku. (järsku mõttele tulles) Kuule Mats. Aita mind, palun

Poiss:              Ohoo naabri Liisa palub mind????

Tüdruk:         Kas sa saad kordki haukumata olla?

Poiss:              Ma võin viks ja viisakas ka olla.

Tüdruk:         Kui jah tüli ei tee! Sina oled selle minu isaga ikka heaste hakkama saanud, järsku kuulab ta sinu kui mehe mõtet.

Poiss:              Kuule, aga kuulu järgi pidi sinu taadi pasunakoor ju sinna peole minema?!

Tüdruk:         Just, aga taat ei lähe. Tal ju heinategu.

Poiss:              No selliste ilusate ilmade peale on selleks ajaks juba hein lakkagi hangutud. Hää küll, ma katsun, aga mis ma selle kõnelemise palgaks saan?

Tüdruk:         Palgaks ..... meiega üheskoos laulupeole saad, võib olla.... Eks ma mõtlen, peale laulupidu võid minult ühe palve küsida ja ma täidan selle.

Poiss:              Ma olen nõus, aga vaata et sa oma lubadust pead.

Tüdruk:         Küllap mina juba pean oma lubadust .... PÄRAST Võru laulupidu!

1. Kulla kutse                                                    LAK + naised, neiud
2. Olles osa oma maast                                      LAK (LAK plaksutades ära paremale)
3. Sinna tänna                                                    3.-4.kl
4. Polkapõimik                                                  5.-6. kl ja segarühmad
5. Karula mehe mesileib                                    segarühmad
6. Rätti tooma                                                   naised ja neiud – lõpus tekitada

Naisrühmad rättidest viirg seljaga publikusse.

III blokk näitlejatega

Idee: Tulek laulupeolt, hing täis emotsioone.

Vanker ja hobune lava eest läbi! Segakoorid tulevad ja ümisevad “Kui siit pilve piirilt alla vaatan...”

Tüdruk:                     (Laulab koos kooriga)

Isa:                 Mis sa lärmad üle ilma ja maa.

Tüdruk:         Aga isa see on ülev. Mõtle milline pidu, 12 laulukoori ja 5

pasunakoori. Kokku pea 150 koorilauljat ja 46 pillimeest. Sellist pidu

pole Võrumaa enne näinud.

Isa:                 Ja vaevalt enam kunagi näeb ka!

Poiss:              Aga miks sa selles kahtled.

Tüdruk:         Jah isa, miks sa ei usu, et sääraseid pidusid rohkem ei sünni.

Poiss:              Küll sünnib, ja veel uhkemaid. Tuleb kokku veel rohkem laulukoore ja

pillimehi.

Tüdruk:         Ja pidusid hakatakse pidama igal aastal. Rahva rõõmuks etendatakse

näitemänge, tantsitakse ....

Poiss:              ....ehitatakse sääraste suurte pidude tarvis suuri uhkeid laulupaiku kuhu

mitmed sajad inimesed ühiselt laulma kogunevad.

Tüdruk:         Igal suvel saab terve kodumaa täis laulu ja tantsu!

Isa:                 Te kaks olete seal peol miskit märjukest pruukinud, et üheskoos nõnda

imelikku juttu ajate. Mats ma ikka olen arvanud, et sul täismehe aru

peas....Kes teie arvates saab kallil heinaajal siis igal aastal pidu pidada?

Poiss:              Aga kulla naabritaat, kunagi tuleb aeg kus heinategu rohkem mõistust

kui meherammu vajab. Pane sa tähele, ühel päeval näidatakse hobust

lastele väljanäitusel ja talumees võtab õige harva heinateoks hangu

kätte.

Isa:                 Mes lora sa ajad. Tegid minu isa ja vanaisa heina, teed sina ja sinu

lapsed ka.

Tüdruk:         Kindlasti tehakse, aga selle kõige juures lauldakse, tantsitakse ja

peetakse laulupidusid.

Poiss:              Ja heina veavad raudruunad.

Isa:                 Ma pean ikka tohtrihärral teid kontrollida laskma.

             

Vanker sõidab ära, segakoorid 2-lt poolt lavale. Kui vanker jõuab publiku ette, tuleb  kostab traktorite müra – ühest kõlarist teise, paremast vasakusse

1. Väikesed võimlejad
2. Suured võimlejad
3. Velekese                                C rühma poisid + 2.-3. kl poisid
4. Valla kaema                           7.-9. kl
5. Mägede hääl                          SEK
6. Rahu                                      SEK
7. Lugu labajalga                       C rühmad
8. Päikesejänku                          2.-3. k
9. Naistepäev                             naisrühmad

 IV blokk näitlejatega

Idee: Kiidetakse isamaad ja eestlase laulu- ja tantsupeo südant

Poiss:              Liisa! Kuidas jääb siis selle lubadusega mis PEALE laulupidu täidetud

pidi saama.

Tüdruk          Ah sellega, noh ma olen sõnapidaja tüdruk. Palu siis nüüd!

Poiss:              (Kohmetult) Liisa, kas sa tuleksid mulle.....?

Tüdruk:         .......kas ma tuleksin sulle???

Poiss:              .......noh jah kas sa tuleksid mulle.......kaaslaseks sügisel, et üheskoos

laulukooris käia?

Tüdruk:         Sügisel ..... laulukooris?

Poiss:              Noh jah, meil siin hakatakse laulukoori tegema, et järgmisele laulupeole minna, mõtlesin, et tahad minuga koos seal laulmas käima hakata.

Tüdruk:         Sina ja laulmas  ..... aga miks ka mitte.

Poiss:              Miks mina ei või laulda, ka minust saab ükskord üks uhke võrumaa

taluperemees kes armastab oma isamaad, laulab laulukooris oma kalli

kodupaiga ülistuseks. Igal aastal panen ma heinaajal oma kõige parema

setuka vankri ette, tõstan kalli kaasa vankrile ja sõidan Võrru

laulupeole. Laulan seal täiel rinnal kiitust oma kaunile kodupaigale ja

kogu Eestimaale.

Tüdruk:         Ma tulen sinu kaaslaseks, sest kes siis neil pidudel laulaks ja tantsiks kui mitte meie, võrumaalased!

1. Oige ja vasema                       kõik tantsurühmad
2. Mis maa see on                      Ühendkoor
3. Eesti muld ja Eesti süda        Ühendkoor + kõik tantsijad

Kui ÕUN pähe kukkub ...

Olen viimasel ajal palju lugude jutustamise lainel. Ei ole küll väga kirjutanud midagi, aga ma arvan, et varsti on mul nii palju aega, et ka seda teha.
Olen rääkinud lugudest ja selle mõjust vaatajale erinevate lavastajate ja ka teatrikriitikutega. Vaadanud pikki päevi harrastusteatrit. Analüüsinud tantsupidude vahetekste ja muidu ürituste tekste. Istunud isegi erinevatel üritustel ja teinud konspekti, et anda pärast korraldajale tagasisidet. Muide soovitan väga sellist asja, sest ise ju ennast kõrvalt ei näe ja oled maailma kõige parem tegija.
Ühel öisel vestlusel Garmen Taboriga tabas mind äratundmine, et miks mõni tekst kohe on hea ja teine jätab sind täiesti külmaks. Näiteks miks mulle meeldis Tartus Musta Kasti ja TÜ Akadeemilise naiskoori etendus "Üksinda Põhjala kõrbes" ja ilma emotsioonita oli TÜ Kammerkoori "Südamepetjate planeet" lugu, lihtsalt ilus muusika ja vägev paik.
Sellest aru saamine oli nagu  HEUREKA. Muidu töötad sellise sisemise intuitsiooni ajel, nagu dramaturg teed oma tööd,  väga palju ei juurdle selle üle, aga kui lõpuks hakkab juba ilgelt närvi ajama, et miks ma siis aru ei saa, vat siis on vaja analüüsima hakata.
Minu kõige elulisem näide tuleb alati MERE tatnsupeolt. See niimoodi puudutas, kõik nutsid ja siiani puudub nagu seletus sellele fenomenile. Ma olen palju seda näidet toonud nendest tekstidest. Kuid mis siis on see mis jõuab rahvani, mis on see mis tekitab katarsise?
MERE peo näitel - Jaan Tätte lugu. Isikuline MINA lugu. Naine palus, et ära mine merele ja nii ma siis ei läinudki....sügisel kui mehed merelt tulid ei olnud mind kellegile vaja (kuidagi nii see oli). Rahvast ei kõneta umbisikuline kõne, jutt peab käima otse tegelasest ja ülioluline on teksti pikkus. Vaatasin oma enda tekstid üle ja üllatusin isegi. Mulle endale loomulikult meeldis väga mingi sillerdustega kevade tärkamise tekst, aga pealtvaatajatele oligi see igav ja neil on jummmmmmala õigus. Neil pole vaja teada, kuidas see kõik käib.
Seega siis ISIK+LÜHIKENE TEKST, siis võib neid panna ka etenduse vahekohtadesse rohkem, aga vaid 1-3 lausena. Igas vahes muutub ka tüütuks.

Teadasaamine, et kõige igavam on umbisikuline tekst, tegi mind ennast küll mõneti nõutuks, sest seda kasutatakse kõige rohkem. Ka luuletused vahetekstina on umbisikuline, üks tühjade lillede ja liblikate tagaajamine. Pole mõtet panna tegelasi liikuma, kui sa neile lugu ei anna. Anna lugu, et: tere mina olen Jüri ja mina pean lambakarja seal nendel suurtel väljadel, mille servas elab suur kuri hunt...
Nii nagu meiel režii tundides õpetati - üks punane läbiv joon läbi kogu etenduse, et mis kuradi asja sa siin ajad ja kes üldse ajab, kellega ja milleks.
Lugude lõppusid on ju ka kahte sorti: väga täpne ja lahtine, et inimesel jääb oma mõttes valikuvõimalus - kuid millist kasutada, see on juba lavastaja nägemus.
Siingi on selgitus: Lihtsad inimesed vajavad lõpetatud lugusid. Minusugune, rikutud loom, tahab mõelda.
Teine lugu on ajalooliste tekstidega. Need peavad olema mahlakad ja edasi räägitud otsekõnes. Kuperjanov räägib oma naisest Alicist .... Siin kivi all on peidus ka Hillar Palametsa populaarsuse võti.

Lihtne inimene tahab teatrietendust ja mida lihtsamas keeles seda parem. Julm tõde, aga töötab.

PÜHA

PÜHA

Me peame oma lastele jutustama kõigest sellest, mis on püha, et nad saaksid seda hoida, kaitsta ja austada ning edasi kanda. See on meie püsimajäämiseks oluline.

Kui maailma müra ja kiirus liiga suureks paisub laseb Veteema veed valla ja peale kosutavat vihmasagarat lubab puhtaks pestud maale oma tütred tantsima. Veteneidude maailmas kulgeb elu ja aeg teisiti kui ininmeste ilmas, seepärast tahab üks tema tütardest jääda inimeste ilma uut kogema ja otsima seda mis PÜHA.

Veteema, targa naisena, laseb sel sündida jättes tütrele võimaluse tagasipöördumiseks. Nagu hea ema jääb ta seda teekonda eemalt jälgima ning hea nõuandja ning targa teadjana lahti seletama olulist.

Oluline on ära tunda mis on püha, seda hoida ja edasi kanda.

 ALGUS

TÜDRUK: Ema mis see seal paistab?

EMA: See on maailm.

TÜDRUK: Ma tahan sinna.

EMA: Milleks? Neile pole midagi püha, nad ei hooli enam millestki. Nad kiirustavad ja nad ei märka enam tähtsamat, kõige tähtsam on neile kõrvaline, loomulik, enesestmõistetav. Nad ei tunne aukartust,  mitte     millegi     ees!

TÜTAR: Mis on kõige tähtsam, ema?

EMA: Kõige tähtsama pead sa ära tundma.

TÜTAR: Mis see on? Kuidas ma tean, et ma tunnen? Ma tahan teada saada. Ma jään siia, ema.

EMA:  Jää.... kui sa teisti ei saa. Aga tea, et sa võid alati tagasi tulla.  Kui vajad abi, siis kutsu mind.

ARMASTUS

TÜDRUK: Veteema! Ema! Mul oleks nagu  kasvanud tiivad. Kogu maailm on päikest täis. Ma tahan kõigile naeratada,  ma kõnnin nagu unes...

Ma teeksin kõik ta eest, ma annaksin talle kõik  ja tema teeks minu eest sama. Ema, mis see on?

EMA: See on selle maailma kõige suurem tunne  ja sellepärast on tal ka mitu palet. Sellest tundest ehitatakse üles ja selle sama tundega  lõhutakse maatasa. See on ühtlasi nii õrn ja samas kõige tugevam tunne.

Selle tunde läbi püsib inimkond.

See tunne on lõpuni seletamatu.

See püha tunne on armastus.

 LAHKUMISE KURBUS

TÜTAR: Veteema! Ema!

EMA: Miks sa nutad, laps?

TÜTAR: Ta on olnud mulle toeks, ta on näidanud mulle maailma ja nüüd pidi ta minema. Mul on sees nii valus nagu ma oleks varba vastu kivi ära löönud...

EMA: See tunne on lahkumise kurbus, aga see teeb meid tugevamaks ja näitab et, me hoolime ka kaugelt.

TÜTAR: Kellele ma nüüd toetun? Kuidas ma hakkama saan?

EMA:  Mehed on ennegi läinud- maailm on näinud palju minemisi.

Usu, ta tuleb tagasi. Toetu neile, kes on targad ja mäletavad möödunud aegu. See elukogemus on püha, mu laps. 

IGATSUS

TÜTAR: Veteema! Ma tahan sulle rääkida, mida ma tunnen!

EMA: Aga mida sa tunned, laps?

TÜDRUK:  Minu sees on nagu katkise tiivaga lind, kes rabeleb ja tahab välja saada, aga ta ei leia teed ja ei suuda lennata....

EMA: See  on igatsus. Aga sellel ei tohi lasta endast võitu saada,  sest siis võib sind tabada meeleheide. Maailmas ravitakse igatsuse lindu  laste kallistustega ja igapäevaste rõõmukildudega ja see on püha.

FINAAL

EMA: Kas sa tütreke tuled nüüd koju?

TÜTAR: Ma olen kodus, sest kodu on igas maailmas püha.

Ohvriallikas "Punane allikas" Alatskivi reg nr 12768. Foto: Ingmar Noorlaid, 

Tartumaa tantsupidu PÜHA  Raadi mõisapark (Raadi järve ääres) 9.06.2013

Tartu maavanema preemia aasta kultuurisündmus 2013

Tartu linna rahvakultuuri preemia nomineeritud.

Eesti Kultuurkapitali Tartumaa ekspertgrupi aastapreemia KULTUURIPÄRL 2013 Astrid Hallik (Tartumaa tantsupeo idee, projektitöö, lisaväärtuste loomine (pühapaikade retked), stsenaariumi ja vahetekstide lavastamine).

Kilplased (rahvatantsu versioon Hopsanile)

Rändajad (nagu poleks 5 aastat mööda läinudki)

Kuningas ja nõunik.

Nõunik: (Tuleb mikrofoni juurde , lööb kaaned lahti ja tahab alustada teadustamist) Järgmisena ......

Kuningas: ( Algab muusika

1. muusika

2. muusika 

(Nõunik lööb kaaned kokku, kummardab ja vaatab otse rõdule.)

Nõunik: Mu isand, mis teie meele nii kurvaks teeb. Ärge ainult nutke. Me kindlasti mõtleme midagi välja. (Pealtvaatajale) Kui ma vaid aru saaks mida ta tahab.

Kuningas: Aide, je besoin d'aide!

Nõunik: Kas teist keegi oskab prantsuse keelt?

Kuningas: Help

Nõunik: OK.

Kuningas: help, i need smart man.

Nõunik: Ah või tarka meest on vaja. Mina olen tark mees. Ahaa või 5 meest on vaja. Oh seda saab. Palun!

Aadama tants

Nõunik: Noh.

Kuningas: No, no, no!
Nõunik: Ei sobi. Mis neil siis viga on?

Kuningas: No, no, no, no! (Pea aegu nutma puhkedes) 
Kuningas:  (Ilmub lavale ja annab portfellist paberi millel on koopainimeste pildid – pilt ilmub tagaseinale.)

Nõunik: Ahaa, ah või nii, et teie arvates on nad lausa sellised... Aha et nad vajavad veel arenemist. No jah. Aga teate mul on veel midagi pakkuda. Suur maa, küll me ikka midagi leiame. Seiske siin. Ma lähen otsin teile kohe midagi uut. (Tantsijad tulevad lavale ükshaaval. Nõunik lava tagant.) Mul on selline ja selline ja selline.

Klappermees

Kuningale ei sobi, sest need on erivajadusega. Kuningas võtab ühe tantsija ja teeb talle peent tantsusammu ette, see teeb selle kehvalt ja kööbakalt järele.

Nõunik: Mine minema, kas sa ei näe, sa ei sobi meie kuningale. Erivajadusega selline. Minge tehke trenni enne kui välja tulete! Näed kui kurvaks te meie isanda tegite.

Hea isand ärge heitke meelt. Teate mul on olemas üks nii priima poiss. Te jääte kindlasti rahule.

Kiekim mees

Kuningas: Excellent, très bon!

Nõunik: Suurepärane. Kuningas tahab teile öelda et ta on vaimustuses ja rahul, et terve teie sugukond suure tarkuse ja mõistusega on õnnistatud, nii võtab teid kõiki oma nõunikena tööle. Hakkame nüüd minema, kaua ma siin üksi rabelen, ruttu lennukile Brüssel ootab. Näete ta juba läheb, tema järel.

Kõik mehed kutsutakse kuninga juurde ära. 

Naiste nutt.

1 naine: (Nutt) Kaua ma neid meeste töid teen. Meie kodusele asjale ei ole see kuidagi tuluslik.

2 naine: Jah põllud põevad.

3 naine: Loomad jäävad lahjaks.

4 naine: Pere sõnakuulmataks ja lapsed, keda meie emad rohkem armastame, kui hää on.

5 naine: Mis nende lastega siis on?
4 naine: Lapsed saavad jultunumaks ja panevad vastu.

6 naine: Lapsed on jah peksmata ja korda pole majas üldse. Kurat kaua need mehed meil ära juba on?

2 naine: No oma mitu aastat juba.

4 naine: Jah ja mis neil meestel sellest kasu on? Kas nad selle eemalolemise eest mõisa või valla endale?

5 naine: Aga kirjutame neile kirja.

Mul pole mõisa

Mehed baaris, peened klaasid, vihmavarjude ja oliiviga. Tuleb 1 meestest.

Nõunik: Mehed, isand ei oska pangaülekannet teha.
Mehed: Pistab selle kaardi masinasse. Tuleb ette kast, sinna paneb selle esimese numbri. Siis klõpsab kuni tuleb ette järgmine kast, sinna paneb järgmise numbri.

Nõunik: Aitüma, te olete ikka nii targad. Kuulge teile on kiri.

Mehed:  Kiri. Kellelt see on? Meie naistelt. Loe ette!
Nõunik:  Kuidas elate? Kas vürstid ning kuningad ikka veel teie  tarkust kuulda tahavad, ja sellepärast teid majast ja talust, naiste ja laste juurest ära on kutsunud ja nii kauaks enese juurde on jätnud, et karta on, et nad teid kalliste kingituste ja lubamistega on ära võrgutanud, nii et teie tagasi tulla ei tahagi. Selleüle oleme meie väga mures. Mõtelege kui kaua aega me juba lahus oleme olnud mõtelge oma laste peale kes nüüd juba küsima hakkavad, et kus siis meie isad on? Arvate, et nad teis selle eest tänavad, kui suureks saades meilt kuulevad kuis neid ilma abistamata olete jätnud. Sellepärast loodame, et koju tulete kui teie mitte võõraid lindusid oma pesas näha ei taha, kes teid koju tulles ukse taha viskavad. Sellepärast olge kahju eest hoiatatud!
Mehed: Ma olen ennast alati ilusaks ja üksikuks meheks pidanud. 

Ilus mees


Mehed: Huvitav, kas mul on kusagil mingi perekond, või naine.
Mehed:  (Hingeldades) Minu süda küll sellele tempole kaua vastu ei pea.
Mehed: Kuulge me oleme kauaks siia jäänud. Ma tahaks veel kord oma naist näha. Jah, ütle isandale, et me läheme ja vaatame veel kord oma naised ja lapsed üle.

Veel kord

Mehed: Hei naised naisukesed. Me oleme koju jõudnud. Ei tea kas meid änam ära tunnevadki!

Võro polka

Mehed: Kuninga juurde enam ei taha. Mõtleme mida teha, sest varsti tuleb nõunik neid tagasi kutsuma. Hei külamees (Nõunik kes on end külameheks riietanud) mis sa siin teed?  

Külamees:  No läksin mina koos oma obesega mööda teed ja kuulsin, kuidas kaks kägu üksteise võidu kukkusid. Üks kägu kukkus Kilpla metsas, aga teine kägu teispool piiri võõra kuuse otsas. (Kilplased hakkavad kägudeks kukkuma). Kurvastusega märkasin, et võõras kägu oli kangem kukkuma, kui meie oma. Ei oleks õige, kui ma võõrale käole võidu jätan ja oma kägu ei aita. Sidusin obese puu alla kinni ja ronisin kohe üles puu otsa. Panin käed suu juurde ja hakkasin kukkuma, nii et mets laksus käes ja ei lõpetanud enne, kui võõras kägu häbi pärast minema lendas. Aga kui puu otsast alla hakkasin ronima siis .....

Läki obest ollalee

Mehed: (koputab sõrmega oimukohale) Kuulge see on hea mõte. Hakkame rumalaks.

Mehed: Hakkame.

Mehed: Kohe väga rumalaks! (Hõisked!)

Raha on (Peale tantsu loobitakse raha.)

Nõunik: (jookseb kuninga juurde ) Aulik isand kõik on lausa segi läinud. Need ei saa teile küll enam nõu anda. Nad on lausa lollid.

Kuningas:  It is not possible.

Nõunik: Misasja, et pole võimalik. Targemadki mehed on täitsa lolliks kätte ära läinud. No tule vaata ise!

Memme taadi polka

Kuningas:  (Kuningas jalutab keset tantsu läbi, lööb käega ja läheb minema) .

Nõunik: (Peale tantsu käib pea kõik läbi ja annab kätt)  Tänan, nüüd saan mina olla kõige targem. Ma olen seda nii kaua oodanud.  Jääge siia ja ärge  te siit kuhugi tulge!

(Kohendab end korda) Minu mapp, minu kaabu  - minu isand vajab mind!

(Tantsijad jälgivad seda minemist ja kui nad läinud ohkavad kõik koos).

Hingerahu valss

Märjamaa rahvamaja 30.aprill 2016

Kuidas läheb, päriselt?

Kuidas Sul läheb?
Küsitakse teilt ju ka? Siis teed rõõmsa näo ja ütled: Hästi! Isegi veidi häälega mängides, sellise õnneliku noodi poole ja sind jäetakse rahule. Kui vastad,  et mitte just kõige paremini, pead hakkama seletama, või ütlema: ah, las ta jääb!
Janno Puusepp on üks huvitav inimene ja tema kõnet TEDxTartul ma ikka aeg ajalt vaatan. Mitte sellepärast, et ma teada isiklikult tunnen, aga sellepärast, et endale meelde tuletada: Sa elad väga hästi, ära hala.
Et kuidas siis mina elan. 2 nädalat tagasi avasin oma kirjakasti ja leidsin sealt kirja ühelt minu Notsu (minu valge bullterjer) poja perenaiselt. Kutsika müüsin 3,5 a tagasi Võrtsjärve lõunatipus olevasse talusse kus on hektarite viisi imeilusat, hooldatud maad ja angerjakasvatus. Vanaduspõlv kahel inimesel kelle üks laps elab Soomes ja teine Austraalias paistis pilvitu. Mõlemal lapsel on perekond ja naine on nende aastate jooksul käinud Austraalias elaval tütrel toeks kui sündis lapselaps. Kuid ühel hetkel oli klaasangerjas haige ja loomusest suri üle poole, pank hakkas huvi tundma kinnistu vastu mis oli ju laenude katteks antud ... mees läks tööle väljaspoole Eestit ja ... 2015 septembris kukkus ta tööl nii õnnetult, et langes koomasse, kahjustada sai pea ja nüüd on perenaine üksi kogu oma mures, milleks on invaliidistunud mees, kes käitub nagu väike laps, pangale minevad varad ja uus elukoht linnas. Tegelikkuses on asi veel kordades keerulisem, aga valik sellisel juhul on ju valimatu. Selle nädala alguses andsin ma talle tagasi lootuse, et ta ikka ei pea loobuma oma unistusest, milleks oli bullterjer. Aidanud leida lahendust ja andnud inimese päeva päikese. See õnnelik hääl 1 päev peale meie kokkusaamist telefonis oli imeline. Pilve tagant oli päike välja tulnud.
Ema haigus, operatsioon ja tundmatu tulevik edaspidise ees. Süümepiinad, et ma ei saa aidata nii nagu tahaksin, sest elan kaugel, vastastikkune solvumine väikese õega ja tõdemine, et isiksused, nagu me oleme, oleme me ikka väga lahku kasvanud. See mis on selge ja oluline mulle ei pruugi üldse teisele vajalikki olla.
Lapsed, üks tahab kuulsaks saada ja ma olen saanud väikeste laste seas tohutu populaarseks, sest ma olen SELLE poisi ema. Minu sõbrannade lapsed ja näiteringi õpilased on sillas. Natuke teeb see kõik mulle nalja, aga pole midagi öelda. Maailm on nii kiires muutumises, et kas tiirled temaga koos või lähed maha ja jääääääd maha. Ma veele vist jõuan tiirelda. Teine laps on pähe võtnud, et kogu õnn saabub Ameerikas kui seal 3 kuud raamatuid müüa. No ma ei tea.....
Hirm mingite projektide õnnestumise pärast on stabiilne. Kolm väga suurt asja on korraga käsil. Ühe finaalini on jäänud vähem kui kuu, teiseni 1,5 kuud ja kolmas toimub augustis. Juunis toimuv asi on isiklik ambitsioon, aga nendega tuleb vististi ettevaatlik olla, sest märgid tagasilöökidest on just äsja toimundud. :(
Lõpuks veel muu tegutsemine, millega olen nagu püüdnud kogu aega teha jupi kaupa kuid nüüd lihtsalt vist jõudis lagi kätte ja ma ebaõnnestusin. Kõik kes ütlevad, et ma olen soperdis on õigus ja ei loe see, et ma tõesti olin valmistunud kuid mind valdas mingi sõnulseletamatu hirm, mida ma pole ammu kogenud ja see viis kogu mõistuse. Valus ja nõme. Ma ei suuda enam enda sees suruda aha vastikustunnet ja ma ei aa aru kust see tuleb ning kuidas sellega hakkama saada.
Seega, kuidas läheb? Tänan küsimast hästi! Maailmal on mulle katsumusi varuks ja sellel korral on need ühele perioodile langenud.